Arhitektuur
Barokset arhitektuuri iseloomustavad sümmeetria, paraadlikkus, eenduvad ja taanduvad pinnad ning ornamentaalsete ehisdetailide (maskaroonide, festoonide, teokarbimotiivide) rikkus. Ausatati antiiki ja kasutati samu ehituselemente: sambaid, poolsambaid, pilastreid, ehitusviile, karniisisid, nišše, kuid need kuhjati kokku. Barokile eelnes arhitektuuris renessanss. 18. sajandi teisel poolel (alates ca 1760–70ndatest aastatest) segunes barokk tasapisi juba klassitsismi elementidega – selliseid sega-stiile nimetatakse kas hilisbarokiks või varaklassitsismiks. Barokkarhitektuuri juurde kuulus lahutamatult ka skulptuur. Kujud kaunistasid hoonete sisemust ja fassaade, kusjuures neil polnud sellist jutustavat ülesannet nagu näiteks keskaja kirikutes. Barokkskulptuurid olid mõeldud peamiselt dekoratiivse, meeleoluka lisandina hoonete ja ehitusansamblite juurde. Palju püstitati antiikainelisi gruppe parkidesse, valitsejate mälestusmärke väljakutele, loodi kujudega kaunistatud purskkaeve ja trepistikke.
Barokkskulptuurid on hoogsad, rahutud, maalilised. Tugevaid, otsitud poosides inimesi kujutatakse lehvivates rüüdes või hoopis ilma rõivasteta. Voogavad draperiid, ülekuhjatus, ebatavalised þestid muudavad skulptuuride piirjooned sopiliseks, ebamääraselt laialivalguvaks. Vaatamata jõule ja kirglikkusele on skulptuuride välistes joontes siiski palju pehmet, sujuvat, ümarat.
Barokkskulptuurid on hoogsad, rahutud, maalilised. Tugevaid, otsitud poosides inimesi kujutatakse lehvivates rüüdes või hoopis ilma rõivasteta. Voogavad draperiid, ülekuhjatus, ebatavalised þestid muudavad skulptuuride piirjooned sopiliseks, ebamääraselt laialivalguvaks. Vaatamata jõule ja kirglikkusele on skulptuuride välistes joontes siiski palju pehmet, sujuvat, ümarat.