Baroki tähtsamad kunstnikud
Michelangelo Caravaggio
Michelangelo Merisi da Caravaggio (29. september 1571 – 18. juuli 1610) oli itaalia maalikunstnik.
Caravaggio elu oli üsna värvikas. Pärit oli ta lihtrahva hulgast. Küllap just see innustas teda kujutama oma loomingus igapäevaelu ja –olustikku. Michelangelo Caravaggio oli tuntud oma sünnikoha, Milano lähedal asuva Caravaggio küla järgi. Caravaggio elu oli keeruline, täis tülisid ja vangisistumisi. Kakluste käigus tappis ta vähemalt ühe inimese, seejärel paavsti kohtu eest põgenedes eksles ringi Itaalias ja sattus pidevalt konfliktidesse. Caravaggio suri palavikku teel Napolist Rooma, tema säilmed leiti 2010. aastal Porto Ercole kirikust.
Tema barokkstiilis piibli– ja mütoloogiaainelistel maalidel on tegelasteks lihtrahvas igapäevases elus. Ta kasutas uut kompositsioonivõtet, kus tegelased ei poseeri, nende asendid mõjuvad juhusliku mitte otsituna. Kujutatavad ei ole näoga vaataja poole suunatud, nagu varasemas kunstis tavaks. Caravaggiot tuntakse barokkmaali naturalistliku suuna rajajana (vastukaaluks ja võistlejaks sellele oli barokis ka idealistlik suund).
Caravaggio valgusekäsitlus mõjutas kogu Euroopa 17. sajandi maalikunsti. Kujutise muudab dramaatiliseks ja ruumiliseks nn heletumedus. Valgus on maalidel suunatud ülevalt vasakult kompositsiooni keskmesse. Sellist valgust nimetatakse keldriluugivalguseks.
Michelangelo da Caravaggio sai kuulsaks juba oma eluajal. Ta oli esimene ja parim itaalia meister, kelle loomingus oli peategelaseks lihtrahvas, kuigi Caravaggio maalis põhiliselt usuteemalisi pilte. Pühakute tarvis poseerisid talle kõige tavalisemad inimesed, ta kujutas piiblilugusid nii, nagu toimuksid need kõrvaltänavas. Kristus vaidleb Caravaggio piltidel talupoegadega nagu võrdväärsega ja me tunneme ta vaevu teiste hulgast ära.
Kuulsaks ei teinud kunstnikku mitte niivõrd pühakute deheroiseerimine, vaid äärmuslik realism, millega ta käsitles nii inimesi (vanadust, soonilisi käsivarsi, musti jalgu, katkisi riideid) kui ka materiaalseid esemeid. Nende reaalsus oli lausa kombatav: mahlased puuviljad ahvatlesid sööma, savikruuside krobeline pind oli tajutav jne. Caravaggiost kujunes väljapaistev natüürmordi meister. Kui naturalism oli omane Caravaggiole ja tema koolkonnale, siis Caravaggio maalide teised jooned – tume taust, millel helendusid figuurid, ja harjumatud, rõhutatult juhuslikud poosid – said tunnuslikuks barokile laiemalt.
Caravaggio elu oli üsna värvikas. Pärit oli ta lihtrahva hulgast. Küllap just see innustas teda kujutama oma loomingus igapäevaelu ja –olustikku. Michelangelo Caravaggio oli tuntud oma sünnikoha, Milano lähedal asuva Caravaggio küla järgi. Caravaggio elu oli keeruline, täis tülisid ja vangisistumisi. Kakluste käigus tappis ta vähemalt ühe inimese, seejärel paavsti kohtu eest põgenedes eksles ringi Itaalias ja sattus pidevalt konfliktidesse. Caravaggio suri palavikku teel Napolist Rooma, tema säilmed leiti 2010. aastal Porto Ercole kirikust.
Tema barokkstiilis piibli– ja mütoloogiaainelistel maalidel on tegelasteks lihtrahvas igapäevases elus. Ta kasutas uut kompositsioonivõtet, kus tegelased ei poseeri, nende asendid mõjuvad juhusliku mitte otsituna. Kujutatavad ei ole näoga vaataja poole suunatud, nagu varasemas kunstis tavaks. Caravaggiot tuntakse barokkmaali naturalistliku suuna rajajana (vastukaaluks ja võistlejaks sellele oli barokis ka idealistlik suund).
Caravaggio valgusekäsitlus mõjutas kogu Euroopa 17. sajandi maalikunsti. Kujutise muudab dramaatiliseks ja ruumiliseks nn heletumedus. Valgus on maalidel suunatud ülevalt vasakult kompositsiooni keskmesse. Sellist valgust nimetatakse keldriluugivalguseks.
Michelangelo da Caravaggio sai kuulsaks juba oma eluajal. Ta oli esimene ja parim itaalia meister, kelle loomingus oli peategelaseks lihtrahvas, kuigi Caravaggio maalis põhiliselt usuteemalisi pilte. Pühakute tarvis poseerisid talle kõige tavalisemad inimesed, ta kujutas piiblilugusid nii, nagu toimuksid need kõrvaltänavas. Kristus vaidleb Caravaggio piltidel talupoegadega nagu võrdväärsega ja me tunneme ta vaevu teiste hulgast ära.
Kuulsaks ei teinud kunstnikku mitte niivõrd pühakute deheroiseerimine, vaid äärmuslik realism, millega ta käsitles nii inimesi (vanadust, soonilisi käsivarsi, musti jalgu, katkisi riideid) kui ka materiaalseid esemeid. Nende reaalsus oli lausa kombatav: mahlased puuviljad ahvatlesid sööma, savikruuside krobeline pind oli tajutav jne. Caravaggiost kujunes väljapaistev natüürmordi meister. Kui naturalism oli omane Caravaggiole ja tema koolkonnale, siis Caravaggio maalide teised jooned – tume taust, millel helendusid figuurid, ja harjumatud, rõhutatult juhuslikud poosid – said tunnuslikuks barokile laiemalt.
El Greco
El Greco (1541 Kreeta – 7.aprill 1614 Toledo) oli Hispaania maalikunstnik, skulptor ja arhitekt. Teda tunti hüüdnime "El Greco" (Kreeklane) järgi, mis viitas tema Kreeka päritolule. Maalidele kirjutas ta oma pärisnime kreeka keeles (Δομήνικος Θεοτοκόπουλος; Doménikos Theotokópoulos).
El Greco sündis Kreetal, mis oli sel ajal Venezia vabariigi osa ning ikoonimaalijate "Kreeta koolkonna" keskus. 26-aastaselt Veneziasse elama asudes oli ta juba meister oma erialal. 1570. aastal kolis ta Rooma, kus avas töökoja. Itaalias viibimise ajal lisandusid El Greco stiili manerismi ja Itaalia renessansi elemendid. Aastal 1577 asus ta elama Hispaaniasse Toledosse, kus elas ja töötas kuni surmani. Toledos valmisid El Greco suuremad tellimustööd ning tuntumad maalid.
El Greco dramaatiline ja ekspressionistlik stiil tekitas tema kaasaegsetes nõutust, kuid 20. sajandil hakati tema kunsti kõrgelt hindama. El Greco stiili peetakse nii ekspressionismi kui ka kubismi eelkäijaks. Tema isik ning teosed on olnud inspiratsiooniallikaks luuletajatele ja kirjanikele, teiste seas Rainer Maria Rilkele ja Níkos Kazantzákisele. Tänapäeva uurijad on El Grecot nimetanud nii omapäraseks kunstnikuks, et teda ei saa paigutada ühessegi tavapärasesse kunstikoolkonda. Ta on tuntud eelkõige oma looklevate väljavenitatud kehade ja sageli fantastilise värvikasutuse poolest, mille puhul Bütsantsi koolkonna traditsioonid on ühendatud klassikalise läänele omase maalistiiliga.
El Greco sündis Kreetal, mis oli sel ajal Venezia vabariigi osa ning ikoonimaalijate "Kreeta koolkonna" keskus. 26-aastaselt Veneziasse elama asudes oli ta juba meister oma erialal. 1570. aastal kolis ta Rooma, kus avas töökoja. Itaalias viibimise ajal lisandusid El Greco stiili manerismi ja Itaalia renessansi elemendid. Aastal 1577 asus ta elama Hispaaniasse Toledosse, kus elas ja töötas kuni surmani. Toledos valmisid El Greco suuremad tellimustööd ning tuntumad maalid.
El Greco dramaatiline ja ekspressionistlik stiil tekitas tema kaasaegsetes nõutust, kuid 20. sajandil hakati tema kunsti kõrgelt hindama. El Greco stiili peetakse nii ekspressionismi kui ka kubismi eelkäijaks. Tema isik ning teosed on olnud inspiratsiooniallikaks luuletajatele ja kirjanikele, teiste seas Rainer Maria Rilkele ja Níkos Kazantzákisele. Tänapäeva uurijad on El Grecot nimetanud nii omapäraseks kunstnikuks, et teda ei saa paigutada ühessegi tavapärasesse kunstikoolkonda. Ta on tuntud eelkõige oma looklevate väljavenitatud kehade ja sageli fantastilise värvikasutuse poolest, mille puhul Bütsantsi koolkonna traditsioonid on ühendatud klassikalise läänele omase maalistiiliga.
Bartolomé Esteban Murillo
Bartolomé Esteban Murillo (ristitud 31. detsembril 1617 Sevilla – 3. aprill 1682 Sevilla) oli hispaania maalikunstnik.
Murillo maalis barokkstiilis. Kuigi ta on peamiselt tuntud oma religioosse sisuga teoste kaudu, on ta paljudel maalidel kujutanud kaasaja naisi ja lapsi. Need realistlikud portreed kujutavad hästi tolle aja igapäevaelu.
Murillo sündis Sevillas neljateistliikmelise perekonna noorima pojana. Tema isa oli habemeajaja ja kirurg Gaspar Esteban ning ema oli María Pérez Murillo. Vanemad surid, kui Murillo oli veel noor: isa suri 1627 ja ema 1628. Murillo kasvas üles peamiselt tädimehe ja tädi juures.
1645 abiellus ta Beatriz Sotomayor y Cabreraga. Abielust sündis 5 last. Kunstnik kujutas oma naist ja lapsi mitmel maalil, sealhulgas maalidel "Madonna roosikrantsiga", "Madonna" ning "Madonna ja laps". Abikaasa suri 1. jaanuaril 1664 ja see oli kunstnikule suur kaotus: järgmisel kahel aastal maalis ta väga vähe.
Murillo hakkas kunsti õppima Sevillas Juan del Castillo juures. Ta tutvus hollandi maalikunstiga (Sevilla oli sel ajal tähtis kaubanduskeskus ja seetõttu oli seal palju teiste piirkondade mõjusid). Tema stiili mõjutasid Francisco Zurbarán, Jusepe de Rivera ja Alonzo Cano ning ta võttis omaks nende väga realistliku lähenemise. Kui tema oskused rohkem arenesid, siis hakkas ta kasutama väljapeetud stiili, mis vastas selle aja kodanluse ja aristokraatia maitsele. Eriti kujukad on selles osas tema religioossed tööd.
Murillol oli palju õpilasi ja järgijaid. Ta oli ka viljakas kunstnik: teada on üle 450 maali. Tema maalide stiili püüdlik järgimine tagas talle kõrge maine Hispaanias ja kuulsuse kogu Euroopas. Enne 19. sajandit oli ta kõige tuntum Hispaania kunstnik.
Murillo maalis barokkstiilis. Kuigi ta on peamiselt tuntud oma religioosse sisuga teoste kaudu, on ta paljudel maalidel kujutanud kaasaja naisi ja lapsi. Need realistlikud portreed kujutavad hästi tolle aja igapäevaelu.
Murillo sündis Sevillas neljateistliikmelise perekonna noorima pojana. Tema isa oli habemeajaja ja kirurg Gaspar Esteban ning ema oli María Pérez Murillo. Vanemad surid, kui Murillo oli veel noor: isa suri 1627 ja ema 1628. Murillo kasvas üles peamiselt tädimehe ja tädi juures.
1645 abiellus ta Beatriz Sotomayor y Cabreraga. Abielust sündis 5 last. Kunstnik kujutas oma naist ja lapsi mitmel maalil, sealhulgas maalidel "Madonna roosikrantsiga", "Madonna" ning "Madonna ja laps". Abikaasa suri 1. jaanuaril 1664 ja see oli kunstnikule suur kaotus: järgmisel kahel aastal maalis ta väga vähe.
Murillo hakkas kunsti õppima Sevillas Juan del Castillo juures. Ta tutvus hollandi maalikunstiga (Sevilla oli sel ajal tähtis kaubanduskeskus ja seetõttu oli seal palju teiste piirkondade mõjusid). Tema stiili mõjutasid Francisco Zurbarán, Jusepe de Rivera ja Alonzo Cano ning ta võttis omaks nende väga realistliku lähenemise. Kui tema oskused rohkem arenesid, siis hakkas ta kasutama väljapeetud stiili, mis vastas selle aja kodanluse ja aristokraatia maitsele. Eriti kujukad on selles osas tema religioossed tööd.
Murillol oli palju õpilasi ja järgijaid. Ta oli ka viljakas kunstnik: teada on üle 450 maali. Tema maalide stiili püüdlik järgimine tagas talle kõrge maine Hispaanias ja kuulsuse kogu Euroopas. Enne 19. sajandit oli ta kõige tuntum Hispaania kunstnik.
Diego Velázquez
Diego Rodríguez de Silva y Velázquez (6. juuni 1599 Sevilla — 6. august 1660) oli barokiajastu Hispaania kunstnik. Teda peetakse Hispaania kuulsaimaks kunstnikuks.
Velázquez sündis Sevillas, mis oli tol ajal Hispaania tähtsaim kunstikeskus. Seal olid sündinud ka tema mõlemad vanemad Juan Rodríguez de Silva ja Jerónima Velázquez, aga tema isa vanemad Diego da Silva ja Maria Rodrigues olid sinna elama asunud Portugalist Portost. Päritolult oli kunstnik väikeaadlik.
Ta õppis järgemööda kahe kohaliku meistri, Francisco de Herrera vanema (1576—1656) ja Francisco Pacheco (1564—1654) juures. Kumbki neist ei ole kunstnikuna kuulsaks saanud.
Juba 20 aasta vanusena oli ta leidnud oma stiili. Selle peamine iseärasus on võltsimatu loomutruudus ja naturalism. Eriti iseloomulikud on Velázqueze noorpõlveperioodile nn. Bodegone maalid, kus rahvas on kõrvuti puuvilja, lillede ja toiduainetega. Tugev ja selge maalimisviis ning tumedad varjud meenutavad itaalia naturalistide (Michelangelo Caravaggio ja José Ribera) laadi. Umbes 1618 valmis tal maal "Vana naine praetud munadega", mis on täielikult realistlik teos.
Velázquez sündis Sevillas, mis oli tol ajal Hispaania tähtsaim kunstikeskus. Seal olid sündinud ka tema mõlemad vanemad Juan Rodríguez de Silva ja Jerónima Velázquez, aga tema isa vanemad Diego da Silva ja Maria Rodrigues olid sinna elama asunud Portugalist Portost. Päritolult oli kunstnik väikeaadlik.
Ta õppis järgemööda kahe kohaliku meistri, Francisco de Herrera vanema (1576—1656) ja Francisco Pacheco (1564—1654) juures. Kumbki neist ei ole kunstnikuna kuulsaks saanud.
Juba 20 aasta vanusena oli ta leidnud oma stiili. Selle peamine iseärasus on võltsimatu loomutruudus ja naturalism. Eriti iseloomulikud on Velázqueze noorpõlveperioodile nn. Bodegone maalid, kus rahvas on kõrvuti puuvilja, lillede ja toiduainetega. Tugev ja selge maalimisviis ning tumedad varjud meenutavad itaalia naturalistide (Michelangelo Caravaggio ja José Ribera) laadi. Umbes 1618 valmis tal maal "Vana naine praetud munadega", mis on täielikult realistlik teos.