Tähtsamad kunstnikud
Jacques-Louis David
Jacques-Louis David (30. august 1748 Pariis – 29. detsember 1825 Brüssel) oli prantsuse maalikunstnik ja klassitsismi esindaja.
David oli aktiivne revolutsioonitegelane Prantsuse revolutsiooni ajal ja ta kuulus Rahvuskonventi ja Ühiskondliku Julgeoleku komiteesse, mis hääletas kuninga hukkamise poolt. Robespierre'i sõbrana omandas ta laialdased võimalused Prantsusmaa kunstielu ümberkorraldamiseks. Pärast Robespierre'i võimult kukutamist ja Napoleoni võimuletulekut sai Davidist Napoleoni õuekunstnik. David oli sunnitud Prantsusmaalt emigreeruma 1815. aastal seoses Bourbonide võimuletulekuga ja oma kodumaale ta enam ei naasnud. Tal oli palju õpilasi ja seetõttu võib teda pidada Prantsuse maalikunsti suurimaks mõjutajaks 19. sajandil.
David oli aktiivne revolutsioonitegelane Prantsuse revolutsiooni ajal ja ta kuulus Rahvuskonventi ja Ühiskondliku Julgeoleku komiteesse, mis hääletas kuninga hukkamise poolt. Robespierre'i sõbrana omandas ta laialdased võimalused Prantsusmaa kunstielu ümberkorraldamiseks. Pärast Robespierre'i võimult kukutamist ja Napoleoni võimuletulekut sai Davidist Napoleoni õuekunstnik. David oli sunnitud Prantsusmaalt emigreeruma 1815. aastal seoses Bourbonide võimuletulekuga ja oma kodumaale ta enam ei naasnud. Tal oli palju õpilasi ja seetõttu võib teda pidada Prantsuse maalikunsti suurimaks mõjutajaks 19. sajandil.
Jean Auguste Dominique Ingres
Jean Auguste Dominique Ingres (29. august 1780 – 14. jaanuar 1867) oli prantsuse klassitsistlik maalikunstnik.
Ehkki Ingres pidas ennast ajaloomaalijaks Nicolas Poussini ja Jacques-Louis Davidi traditsioonis, peetakse tema kõige väärtuslikumaks pärandiks portreid, niihästi maalide kui ka joonistustena.
Mineviku andunud austajana võttis Ingres endale ortodoksse akademismi kaitsja rolli; tema ürgvaenlane oli tollal aina populaarsemaks muutuvat romantismi esindav Eugène Delacroix. Ingresi sõnul olid ta eeskujud "suured meistrid, kelle looming õitses tol mälestusväärsel sajandil, mil Raffael märkis üleva kunsti igavesed ja vaidlustamatud piirid ... Seega olen ma hea doktriini "säilitaja" ja mitte "uuendaja"." Sellegipoolest peetakse tänapäeval Ingres'it ja teisi temaaegseid uusklassitsiste toonase romantismi vaimu kehastajateks, samas kui tema väljendusrikas vormi- ja ruumikäsitlus teevad temast moodsa kunsti tähtsa eelkäija.
Ingres'i mõju enda loomingule on tunnistanud Degas, Picasso ja Matisse.
Ehkki Ingres pidas ennast ajaloomaalijaks Nicolas Poussini ja Jacques-Louis Davidi traditsioonis, peetakse tema kõige väärtuslikumaks pärandiks portreid, niihästi maalide kui ka joonistustena.
Mineviku andunud austajana võttis Ingres endale ortodoksse akademismi kaitsja rolli; tema ürgvaenlane oli tollal aina populaarsemaks muutuvat romantismi esindav Eugène Delacroix. Ingresi sõnul olid ta eeskujud "suured meistrid, kelle looming õitses tol mälestusväärsel sajandil, mil Raffael märkis üleva kunsti igavesed ja vaidlustamatud piirid ... Seega olen ma hea doktriini "säilitaja" ja mitte "uuendaja"." Sellegipoolest peetakse tänapäeval Ingres'it ja teisi temaaegseid uusklassitsiste toonase romantismi vaimu kehastajateks, samas kui tema väljendusrikas vormi- ja ruumikäsitlus teevad temast moodsa kunsti tähtsa eelkäija.
Ingres'i mõju enda loomingule on tunnistanud Degas, Picasso ja Matisse.
Francisco de Goya
Francisco José de Goya y Lucientes (30. märts 1746 Fuendetodos – 16. aprill 1828 Bordeaux) oli Hispaania maalikunstnik. Ta oli pärit vaesest taluperest, kuid tõusis Hispaania õukonnamaalijaks (1789–1815 Carlos IV ja Fernando VII ajal).
Aastal 1792 Goya haigestus raskelt. Ta küll paranes, kuid jäi kurdiks. Tänapäeval kahtlustatakse, et see oli mürgistus, mille põhjustas värvipigmentides kasutatav plii. Elu lõpul jäi ta ka pimedaks.
Tema loomingus oli romantilisi jooni, kuid ta oli nii omapärane ning iseseisev, et ühegi stiiliga teda lõplikult seostada ei saa. Ta alustasrokokoolike portreedega, hilisemates töödes jõudis aga armutu tõetruuduse ja võimsate fantaasiapiltide loomiseni. Ta oli nii kuulus, et võis endale lubada maalidel varjamatult esile tuua kuningliku perekonna piiratust, rumalust ja inetust.
Õukonnamaalija kohalt lasti ta lahti 1815. aastal inkvisitsiooni nõudel hoopis oma maali "Alasti Maja" tõttu, mis oli maalitud ajavahemikus 1797—1800. See oli esimene teadaolev maal kristlikus kultuuriruumis, kus oli kujutatud naise katmata häbemekarvu.
Süngeid muljeid sõjast Prantsuse vägedega kujutas ta graafikasarjas "Sõjakoledused" ("Los desastres de la guerra"). Juba varem valmis tal sari "Kapriisid" ("Los Caprichos"), kus kehastuvad kohutavad ja võikad nägemused, mis usus, ebausus ja inkvisitsioonikartuses kasvatatud hispaanlase peas iganes võivad sündida. Sellisena on Goya impressionismi eelkäija.
Aastal 1792 Goya haigestus raskelt. Ta küll paranes, kuid jäi kurdiks. Tänapäeval kahtlustatakse, et see oli mürgistus, mille põhjustas värvipigmentides kasutatav plii. Elu lõpul jäi ta ka pimedaks.
Tema loomingus oli romantilisi jooni, kuid ta oli nii omapärane ning iseseisev, et ühegi stiiliga teda lõplikult seostada ei saa. Ta alustasrokokoolike portreedega, hilisemates töödes jõudis aga armutu tõetruuduse ja võimsate fantaasiapiltide loomiseni. Ta oli nii kuulus, et võis endale lubada maalidel varjamatult esile tuua kuningliku perekonna piiratust, rumalust ja inetust.
Õukonnamaalija kohalt lasti ta lahti 1815. aastal inkvisitsiooni nõudel hoopis oma maali "Alasti Maja" tõttu, mis oli maalitud ajavahemikus 1797—1800. See oli esimene teadaolev maal kristlikus kultuuriruumis, kus oli kujutatud naise katmata häbemekarvu.
Süngeid muljeid sõjast Prantsuse vägedega kujutas ta graafikasarjas "Sõjakoledused" ("Los desastres de la guerra"). Juba varem valmis tal sari "Kapriisid" ("Los Caprichos"), kus kehastuvad kohutavad ja võikad nägemused, mis usus, ebausus ja inkvisitsioonikartuses kasvatatud hispaanlase peas iganes võivad sündida. Sellisena on Goya impressionismi eelkäija.