Barokk Eestis
Eesti arhitektuuris oli barokk levinud alates ca 1640.–1650. aastatest kuni 18. sajandi lõpuni. 17. sajandi baroki eeskujuks oli Eestis küllaltki lihtsakoeline Madalmaade barokk, mis levis siiamaile Rootsi vahendusel. Itaalia (ja osalt ka Saksamaa) üli-dekooririkas barokk ja selle lopsakaim vorm rokokoo Eesti arhitektuuris olulisel määral ei juurdunud.
Barokile eelnes arhitektuuris renessanss. 18. sajandi teisel poolel (alates ca 1760–70ndatest aastatest) segunes barokk tasapisi juba klassitsismi elementidega – selliseid sega-stiile nimetatakse kas hilisbarokiks või varaklassitsismiks.Eesti barokkstiilile on iseloomulikud liigendatud seina- ja katusepinnad, nt eenduvad fasaaadi kesk- ja külgosad, murdkelpkatused jms. Barokiajal olid levinud väikeste ruutudega aknad (suuri klaase ei osatud veel valada), puithoonetel püstine laudvooder, kõrged ja järsud katused. Sageli olid katused kujundatud poolkelpkatusena, et anda lakatubadele ja/või pööningule valgust. Hoone interjöörides domineerisid tumedad toonid ning maalitud seinad ja talalaed.
Väga palju barokkstiilis hooneid olid planeeringult keskse mantelkorstnaga vanabalti häärberid, kuid alates 17. sajandist levisid palju ka kahekorruselised paleelaadsed hooned; neist varaseim säilinud on 1660ndatel aastatel ehitatud Maardu mõisahoone.
19. sajandi teisel poolel valitsenud historitsismiajastul kasutati Eestis tihti baroki jäljendamist – seda nimetatakse neo- ehk pseudobarokiks. Tihtipeale esines neobarokk käsikäes alates 1890ndate lõpust levima hakanud juugendstiiliga ja ei ole viimasest alati erapooletult eristatav. Neobarokk (koos juugendiga) oli Eesti arhitektuuris osaliselt levinud kuni 1930ndate aastate lõpuni, perioodi lõpuosas küll tihti juba veidi rahulikuma heimatstiiliga ja rahvusromantilise stiiliga segunenult. Üks näiteid on Kadrioru administratiivhoone.
Barokk-kunst Eestis jaotatakse kaheks:
Rootsi ajal kujunes Eesti ala tähtsaimaks linnaks Narva. Narva stiiliühtse ilme lähtekohaks oli hollandi barokk. Hollandipärase linna tähtsaim ehitis oli kõrge kelpkatusega ja selle keskel asuva haritorniga raekoda. Pärnus on säilinud mitmeid 17. sajandi fassaade ilusate portaalidega ja linnakindlustuste osi, nt. Tallinna väravPärast Põhjasõda läks Eesti Venemaa alluvusse.1718-1723 ehitati Peeter I poolt Eesti barokkarhitektuuri kõige luksuslikum teos – Kadrioru loss. Arhitektiks oli itaallane Niccolo Michetti. See oli määratud keisrinna Katariina I suveresidentsiks. Kadrioru loss on itaalia stiilis lossehitis: kolme korruse funktsioon on fassaadilt selgesti loetav, fassaad on maaliliselt lahendatud ning rikkalikult dekoreeritud. Keskosa eendub risaliidina ja kaht ülemist korrust ühendavad nn. kolossaalpilastrid. Teise korruse peosaal ulatub ka läbi kolmanda korruse ning on kujundatud erilise toredusega. Lossi ümbritses reeglipärane prantsuse park. Interjöörides on kasutatud rohkesti stukkdekoori – erineva kõrgusega ornamentaalsed ja figuraalsed reljeefid, ka laemaale ümbritseb stukkraamistus. Barokk oli Eestis ka värvilise puuskulptuuri õitseaeg. Sellest on säilinud peamiselt näited kirikuinventarist. Eesti kõrgbaroki suurim nikerduskunstnik oli Christian Ackermann. Tähtsaimad tema teosed on Tallinna Toomkiriku altar ja kantsel, altarid Simunas ja Vigalas. Ackermani stiil on lähemal Lõuna-Euroopa maalilisele barokile. Ta uuendab ornamendi, selles pääsevad valitsema lopsakad looduslähedased motiivid – akantuselehed ja lilled, parim on siiski tema figuuriplastika.
Rohkem informatsiooni barokiaja mõisate kohta leiad siit.
Barokile eelnes arhitektuuris renessanss. 18. sajandi teisel poolel (alates ca 1760–70ndatest aastatest) segunes barokk tasapisi juba klassitsismi elementidega – selliseid sega-stiile nimetatakse kas hilisbarokiks või varaklassitsismiks.Eesti barokkstiilile on iseloomulikud liigendatud seina- ja katusepinnad, nt eenduvad fasaaadi kesk- ja külgosad, murdkelpkatused jms. Barokiajal olid levinud väikeste ruutudega aknad (suuri klaase ei osatud veel valada), puithoonetel püstine laudvooder, kõrged ja järsud katused. Sageli olid katused kujundatud poolkelpkatusena, et anda lakatubadele ja/või pööningule valgust. Hoone interjöörides domineerisid tumedad toonid ning maalitud seinad ja talalaed.
Väga palju barokkstiilis hooneid olid planeeringult keskse mantelkorstnaga vanabalti häärberid, kuid alates 17. sajandist levisid palju ka kahekorruselised paleelaadsed hooned; neist varaseim säilinud on 1660ndatel aastatel ehitatud Maardu mõisahoone.
19. sajandi teisel poolel valitsenud historitsismiajastul kasutati Eestis tihti baroki jäljendamist – seda nimetatakse neo- ehk pseudobarokiks. Tihtipeale esines neobarokk käsikäes alates 1890ndate lõpust levima hakanud juugendstiiliga ja ei ole viimasest alati erapooletult eristatav. Neobarokk (koos juugendiga) oli Eesti arhitektuuris osaliselt levinud kuni 1930ndate aastate lõpuni, perioodi lõpuosas küll tihti juba veidi rahulikuma heimatstiiliga ja rahvusromantilise stiiliga segunenult. Üks näiteid on Kadrioru administratiivhoone.
Barokk-kunst Eestis jaotatakse kaheks:
- Rootsiaegne barokk 17. sajandi keskpaik - 1710. aasta
- Veneaegne barokk 1710. aasta - 18. sajandi II pool
Rootsi ajal kujunes Eesti ala tähtsaimaks linnaks Narva. Narva stiiliühtse ilme lähtekohaks oli hollandi barokk. Hollandipärase linna tähtsaim ehitis oli kõrge kelpkatusega ja selle keskel asuva haritorniga raekoda. Pärnus on säilinud mitmeid 17. sajandi fassaade ilusate portaalidega ja linnakindlustuste osi, nt. Tallinna väravPärast Põhjasõda läks Eesti Venemaa alluvusse.1718-1723 ehitati Peeter I poolt Eesti barokkarhitektuuri kõige luksuslikum teos – Kadrioru loss. Arhitektiks oli itaallane Niccolo Michetti. See oli määratud keisrinna Katariina I suveresidentsiks. Kadrioru loss on itaalia stiilis lossehitis: kolme korruse funktsioon on fassaadilt selgesti loetav, fassaad on maaliliselt lahendatud ning rikkalikult dekoreeritud. Keskosa eendub risaliidina ja kaht ülemist korrust ühendavad nn. kolossaalpilastrid. Teise korruse peosaal ulatub ka läbi kolmanda korruse ning on kujundatud erilise toredusega. Lossi ümbritses reeglipärane prantsuse park. Interjöörides on kasutatud rohkesti stukkdekoori – erineva kõrgusega ornamentaalsed ja figuraalsed reljeefid, ka laemaale ümbritseb stukkraamistus. Barokk oli Eestis ka värvilise puuskulptuuri õitseaeg. Sellest on säilinud peamiselt näited kirikuinventarist. Eesti kõrgbaroki suurim nikerduskunstnik oli Christian Ackermann. Tähtsaimad tema teosed on Tallinna Toomkiriku altar ja kantsel, altarid Simunas ja Vigalas. Ackermani stiil on lähemal Lõuna-Euroopa maalilisele barokile. Ta uuendab ornamendi, selles pääsevad valitsema lopsakad looduslähedased motiivid – akantuselehed ja lilled, parim on siiski tema figuuriplastika.
Rohkem informatsiooni barokiaja mõisate kohta leiad siit.