Klassitsism Eestis
Klassitsism Eestis algab 1780. aastatel ja lõpeb 1850. aasta paiku. Eestisse jõudis klassitsism läbi Saksamaa ja Venemaa. Tooni andjaks oli Balti-Saksa aadel. Peamiseks kustialaks Eestis oli arhitektuur (mõisaarhitektuur). Eesti kunsti eripäraks tuleb lugeda seda, et kunst kandub linnast maale. Eesti klassitsistlik arhitektuur on tõsine, asjalik ja otstarbekas.
Kõrgklassitsismi ajajärk saabus Eestis ligikaudu aastail 1800-30, kui antiikeeskujud olid paljudel juhutudel baroksed lopsakused arhitektuuris pea täiesti välja tõrjunud. Kõrgklassitsismi periood oli Eestis üsnagi lühike ning kõik selle vormid Eestis sügavalt ei juurdunudki. Näiteks klassitsismile omase lameda katuse asemel ehitati Eesti kliimat ja lumerohkust arvestades tihti kõrge katus. Barokseks jäid tihti ka mitmed sisekujundusdetailid, nt majandusruumide ustel asuvad oinasarvhinged, ukselingid ning sepistatud aknahaagid.
1840tel aastatel hakkas klassitsismile tasapisi lisanduma teiste stiilide elemente ning antiikeeskujudest enam detailides täpselt kinni ei peetud. Sisse tuli nt kaarmotiiv. Seda ajajärku nimetatakse hilisklassitsismiks, mis sillutas teed historitsismile, kus on omane stiilide üsna vaba segunemine. Kui veel 19. sajandi teisel poolel ja lõpul ehitati klassitsismi reeglite kohaselt, siis seda on nimetatud järelklassitsismiks. Järelklassitsism läks 1900. aasta paiku vaikselt üle neoklassitsismiks (mil klassitsism oli juba jõudnud teise ringiga neostiilide hulka historitsismiajastul).
Rohkem informatsiooni klassitsismiaja mõisate kohta leiad siit.
Kõrgklassitsismi ajajärk saabus Eestis ligikaudu aastail 1800-30, kui antiikeeskujud olid paljudel juhutudel baroksed lopsakused arhitektuuris pea täiesti välja tõrjunud. Kõrgklassitsismi periood oli Eestis üsnagi lühike ning kõik selle vormid Eestis sügavalt ei juurdunudki. Näiteks klassitsismile omase lameda katuse asemel ehitati Eesti kliimat ja lumerohkust arvestades tihti kõrge katus. Barokseks jäid tihti ka mitmed sisekujundusdetailid, nt majandusruumide ustel asuvad oinasarvhinged, ukselingid ning sepistatud aknahaagid.
1840tel aastatel hakkas klassitsismile tasapisi lisanduma teiste stiilide elemente ning antiikeeskujudest enam detailides täpselt kinni ei peetud. Sisse tuli nt kaarmotiiv. Seda ajajärku nimetatakse hilisklassitsismiks, mis sillutas teed historitsismile, kus on omane stiilide üsna vaba segunemine. Kui veel 19. sajandi teisel poolel ja lõpul ehitati klassitsismi reeglite kohaselt, siis seda on nimetatud järelklassitsismiks. Järelklassitsism läks 1900. aasta paiku vaikselt üle neoklassitsismiks (mil klassitsism oli juba jõudnud teise ringiga neostiilide hulka historitsismiajastul).
Rohkem informatsiooni klassitsismiaja mõisate kohta leiad siit.